28.sept.2006

uued riided, vale kandmisviis.

noh. ükspäev ei saanud ma aru, miks mu uued oraanzid, puuvillased pushkarist ostetud püksid nii palju elevust tekitasid
igalpool ja miks kõikidele meestele need niiväga meeldisid. Algul arvasin, et võibolla äkki liiga palju paistavad läbi,
aga oh ei, hullem veel.
Nagu eile selgus siis siin kantakse neid pükse salvari all ja pole ilus neid üksi niisama kanda, ilma et midagi pikka
peal pole.
pärisin eile ka Sunitalt, et mis on tema arvates see põhjuks miks ainult vahitakse, ta ütles et esimene kõige olulisem asi
on riided, sest keegi hindu ei kanna selliseid riideid. soovitas osta salvarsuit'e..et ehk siis vahitakse vähem.
alles teine põhjus pidi olema juuksed..aga tema arust kõige tähtsam, et inimesed vaatavad minu riideid.
aga ma arvan, et nii või teisiti vahitakse, võibolla võiks proovida kanda salvarit siis äkki nende suhtumine minusse
kui turisti natukene muutub.
aga siin pole lihtne kanda salvarit või sarit...ma näiteks kardan, et ma ei oska neid õigesti kanda.

tööl nagu lasteaias:

nüüd minu tööl juba poisid ja tüdrukud kaklevad siin minu pärast. poisid on armukadedad, et ma tüdrukutega rohkem suhtlen ja
nüüd kus ma olen poistega hakanud ka rohkem suhtlema, nüüd on jälle tüdrukud armukadedad, et ma poistega ka suhtlen.
ja teevad nalju ja kiusavad vastastikku üksteist. eriti thomase ruumis kus on arvuti ja kus mul on pidevalt tema abi vaja,
kui tüdrukud on seal siis läheb kohe jutt lahti, et kes sulle rohkem meeldib kas meie või thomas.
siis tüdrukutele meeldib mu juukseid paitada..kui ma nende pead vastu paitan, siis hakkavad ka poisid kohe
armukadetsema ja poisid ja tüdrukud hakkavad omavahel midagi hindu keeles õiendama.ma arvan et nad tõsised ei ole..
lihtsalt poisid vist siin üldse koguaeg kiusavad tüdrukuid ja teevad igasuguseid riukaid neile..näiteks peidavad nende
asju voi riputavad neid kuhugi korgele. elu, nagu lasteaias veits.


hindadest mida ma tean:

tahate teada palju midagi maksab ja kui palju raha siin orienteeruvalt läheb (jagage ruupiad 3,5 ja saate hinnad eekides):

Söögid: 100Rp eest saab oleneb kogusest: kilo banaane, 2-3õuna, 4kranaatõuna, ühe suure papaya, 2-3 rohelist apelsini meenutavat vilja,
lisaks lisaks veel kartuleid ja lillkapsa ja muid väiksemaid juurvilju (sibulad,tomatid,kurgid jne).
väljas süües odavamas kohas üks eine 30Rp, joogid 15-25 Rp...kallimas peenes restoranis 50-100Rp söögid ja joogid
25-50Rp. munad: 1muna=2Rp
leib=12Rp, piim= 8-30Rp, sulatatud juust= 20Rp, karastusjoogid(coca/pepsi)=20Rp, mahl=umbes 60Rp
üüri maksan 2500Rp/kuus. luksushotelli eest olen kuulnud et makstakse umbes 400Rp/öö.
bussipilet on 3-6Rp. Riksatakso sõit umbes 5km umbes 50Rp..see on hästi makstud hind.
kes ööklubisse tahab minna maksku 750Rp,selle eest saab vist alkohoolseid jooke ka. Muide siin on ainult üks väike
ööklubi terve linna peale.
sallid: täissiidist 150Rp, kunstmaterialist 50Rp. Salvarsuit'id alates 200Rp. Sarid, olenevalt materialist alates 250Rp.
tikandiga suuremad kotid alates 100Rp. särgid, pluusid, topid, püksid orienteeruvalt alates 100Rp.
hõbeehted kalliskividega alates 150 Rp (oleneb kaalust).
igasugused muud ehted ja käevõrud alates 20Rp.
autode rentimise ja bensiini kalliduse kohta ei tea.
kui tahad teha turistibussiga tuuri linnas ja vaatamisväärsuseid näha, siis vist maksis terve päev 290Rp või rohkem.
aga see on suhteliselt mõtetu sest muuseumipiletid peab lisaks ostma. Räägitakse et riksataksoga saab ka kauplemise
eest terve päev sama summaga sõita või isegi palju odavamalt.

21.sept

Protestist ja tormist:
Eile istusin 2 tundi peale tööpäeva lõppu ikka tööl. Päeval toimus meie tööpiirkonnas Sanganer'is moslemite ja
hindude vaheline action. Kuna siia linnaossa loodi moslemite palvuspunkt, toimusid terve päev protestiaktsioonid
hindude ja moslemite vahel.Politsei oli andnud hoiatuse ja bussiga sel päeval eriti liigelda polnud kasulik seal piirkonnas.
Ootasin peale tööpäeva 2 tundi kuni autojuht mind koju viis.


Ja järgmine tööpäev lõppes tormiga. Sellest ajast kuni ma siin olen (juba 2 nädalat )ei ole ma vihma näinud
ja täna lõpuks tuli,koos suure tormiga, paduvihm. Hindudel oli lõbu laialt, kõik uputas ja töökohas jooksis
vesi üle uksepiitade. kõikidel oli naeru ja rõõmu ja poisid tegid veesõda, samalajal kühveldasid pihkudega
vett toast välja. Kõik võtsid õues duSSi ja olid paari sekundiga läbimärjad.
Mõndadel bussidel oli koduteel mootor ülesütelnud ja lehmad ja koerad ja kaamelid olid kõik läbimärjad ja siputasid ennast.
Sigadel olid rõõmupäevad nad lausa suplesid mudas..kõik haises, vesi ja sitt ja prügi voolas kõikjal. Inimesed olid
rõõmsad ja plätserdasid poriloikudes koos sita ja muda ja prügiga, sigadega ja prussakatega ja oravatega ja hiirtega.
Kodus ei olnud elektrit. tegime Blind Coockingut, ühepajatoitu oli hea teha kui midagi ei näinud, potti läks
kõik mis kätte juhtus. kogu linn oli pime. naabermajas askeldas hinduema-küpsetas küünlavalgel oma ciabattisid ja
kuskil teises naabermajas laulis üks vanamees oma mantrat. kõik oli vaikne. perekonnad istusid terassil või kühveldasid
majast vett välja tänavale. Peale vihma kui ma esimest korda siin tundsin, et õues on värske õhk nagu meil eestis suvel.
varusime poest küünlaid juurde, sest mõned elektriliinid olid täiesti mahapekstud vihma poolt ja karstime et võib
2 päeva ilma elektrita juhtuda.
Aga tagasi tuli elekter, vahepeal kaob küll mõneks ajaks ära ja siis tuleb tagasi.

pean salaplaani hakata siin oma kollektsiooni tootma. Töötegemise asemel arvestasin täna
rahasid. umbes 2000 eesti krooni eest saab 10 mudelilise kollektsiooni- kvaliteetse kanga ja õmblemise teostamise rätsepa
juures + igasugused ehted + kingad sinna juurde, täiskomplekt. Võrdluseks eestis saab selle raha eest võibolla ainult mõne
viletsa sünteetilise kanga ja seda ka mitte tervele kollektsioonile.

Tööjuures Sunita, mu abiline, ütles mulle et ma töötan liiga palju selle olematu raha eest ja soovitas rohkem puhata.
Niisiis lösutasime terve päev,vahepeal Sunita magas lauapeal, noh tähendab ta koguaeg magas kui just boss teda ei kutsunud,
mina ei oska veel niimoodi magada nagu hindud, pea laual ja kõik magavad..tööajal, kui väsimus peale tuleb.
Vahepeal tuli teine Sunita, rase Sunita ja siis hakkasime õudsalt vürtsiseid Numkineid sööma. Rääkisime, magasime,
sõime ja jõime india chaid, mida paar korda päevas Mandid (laber-tööline, ettekandja poiss) toob.

Iga päev tööjuures pinnin neid, et nad õpetaksid mulle mõne india laulu ja tantsu, aga nad on nii häbelikud.
aga nüüd ma sain Thomase (arvutipoisi) käest kingist india muusika plaadi.. hullult naljakas on, kõik laulud on õnnelikusele
ja rõõmustamisele suunavad ja jumalate kiitusest jutustavad..tõesti ei saa tõsiseks jääda neid kuulates.



25.sept

uus rõõm, uued riided:

nüüd mul on uued riided, india siidist ja õhukesest puuvillasest ilusad püksid, pluusid ja seelikud ja paar kotti ka.
enam ei pea ma paksutesse teksastesse ja mitmesse paksu pluusi mähituna läbihigistatuna tööl käima.
pühapäeval käisime Pushkaris, see on väike tekstiilikaubandus küla, jaipurist 4 tunni bussisõidu kaugusel. Hommikul
kell 5 läks buss ja 9.30 olime Pushkaris. Esimene ettevõtmine oli hommikune mäkketõus ja templisse minek..
aga tempel asus mäe tipus, nii umbes tund või natuke kauem ronimist ja higistamist ja tipus me olimegi.
Peale templit ja vapustava vaate imetlemist mäetipust võis taas allaronimisele mõelda. Mul oli silme eest küll must kui
alla ronisin ja vaevu hoidsin mõistust kehaga tasakaalus, et pikali ei kukuks või minestaks..päris ohtlik oli alla tulla
kui pidevalt silme eest mustaks läks ja keha palavusest värisema hakkas.
Kosutav eine Baba Restoranis ja peale seda võis shoppamine alata.
Pushkar on väga meeldiv koht ostude tegemiseks, sest: 1. seal on väga odav, võrreldes jaipuri PinkCity hindadega
2. väikesed poekesed kubisevad euroopalikest riietest ja sari/ salvari kaubandus tundub seal hoopis unustatud äri.
3. kaupmehed on sõbralikult meelestatud ja ei ole nii pettusahned kui Jaipuri PinkCity omad, kus ainus eesmärk on võimalikult
palju raha turistidelt välja meelitada.( nagu mul juhtus kus ma pink citys kahe shifoon salli eest 500Rp maksin, kuigi
nende tegelik hind ainult 100Rp oli)

niisiis ostsin palju värskeid siidist riideid ja kogu garderoob ( igaks päevaks uus komplekt + kotid) maksid kokku
ainult 1000Rp (umbes 280 eeki).jalanoude ostmiseks kahjuks aega ei jätkunud..niigi tuli kõik ostud kiiruga teha ja siis
bussi peale tormata. jalanõudega mul samas nii suurt muret ka pole..vanad kaunad kõlbavad muda ja liivahunnikutes
trampimiseks hästi.

moskiitod ja elektrikatkestus:

moskiitod on jälle aktiivseks muutunud..täna avastasin et olen täiesti ära söödud ja mu kodunaabril olevat moskiito
hammustusest mingi kahtlane palavik tulnud (arsti sõnul malaaria see polnud),
mis lõppes kohutava paari päevase allergia taolise löövega üle terve keha... mu toakaaslane Eri on ka haige, isegi nii haige, et
juba mitmendat korda oli tal vaja haiglasse minna..aga teda vaevavad miskid kõhuhaigused ja palavik.
igaljuhul ei soovitanud ta haiglasse minekut,sest suuremat abi sealt ei saa, ainult hunniku tablette ja lisahaigusi,
kuna vist ka haiglas üritatakse valget inimest petta ja haigemaks teha kui tegelikult.. viimanekord juhtus tal,
et ta sai ravikaardi peale nii palju haigusi et ta võiks vabalt juba neisse surnud olla..ja yhe öö eest pidi ta maksma
1000Rp + 2000Rp veel tablettide eest, mis kõik tegelikult ei aidanudki.
Noh kui midagi peaks juhtuma siis Kashal(poola tüdruk minu majast) on oma sõbralik doktor, kes asjalikku nõu annab ja
raha ainult tablettide eest küsib..siis lähen temaga.
moskiito hammustused sügelevad jubedalt ja neid eriti kraapida ei tasu, võivad kohe mädanema minna ja hakkavad
mingit plöga välja ajama..pärast on rõvedad armid.
öösel magades peame kindlasti ALATI panema elektripistikusse ühe junni, mis vilgub ja mille küljes on vedelik, mis
ajab moskiitod minema.

Hommikul ärkan palavusega, sest viimased nädal aega iga päev kell 8-.. läheb elekter ära...tuba läheb jube palavaks ja
õhupuudus, sest õhukonditsioneerid ei tööta. igal hommikul, täpselt samal ajal..lausa tüütuks muutub ..
aga vähemalt tean, et kui konditsioneer enam ei tööta siis on kell 8.
noh ja muidugi nagu ma juba eespool mainisin on päevas umbes 10 korda elektrikatkestus ja see on täiesti tavaline nähtus
kui mõnda aega elektrit pole.


26.sept.2006

loomaaed minu ümber:

täna nägin eemal oma kodu lähedal kolme ahvipoissi ringi hüplemas ja verise mädaneva jalaga lehma oma kõrvaltänavas..
kodujäätmeid söömas..ma ei tea kelle lehm see oli, võis ka olla üleüldine lehm..aga selle haavaga võiks nad küll
midagi ette võtta.
sigasid mu koduümbruskonnas eriti ei liigu, aga selle eest on töökoha tänavas lausa terve seafarm elamas..
söövad prügi ja jäätmeid ja pesevad ennast sealsamas prügi sopa sees. ükspäev oli neil mingi oma mäng kui nad ajasid
üksteist taga ja hammustasid ja siis heitsid sopa-prügi loiku kõhuli pikali.

igapäev on loomad mu ümber..vahel jalutab suur pull vastu teepeal ja vahel kui on palju autosid, inimesi, rattaid ja
siis suur pull kes vastu jalutab, siis peab pullile teed andma..kuigi nad on oma eluga nii rahul ja harjunud, et ma arvan, et ükski suur
pull ega lehm siin ohtlik voi kuri ei ole.
ahvid tunduvad ohtlikumad..olen näinud kuidas ahv tõmbab naisel sarist ja ootab et midagi söödavat visataks.
ilusad värvilised papagoid on igalpool..sellised suured ja siis veel igasugused huvitavad suured linnud,värviliste
tuttidega ja isegi paabulindu olen näinud tänaval jalutamas.
ja muidugi, koerad on kõikjal..vahel karjadena liiguvad, sellised peenikesed ja kribud, ilma karvadeta..
ühtegi haukuvat koera pole ma nende seas õnneks/kahjuks veel näinud..neil on ka oma vaba elu..nagu kõikidel loomadel siin..
kaameleid olen ka vabalt jalutamas näinud, kuigi tihti on nad rakendatud ja kasutatakse hobuveokina.
ainult elevanti ei ole ma veel vabalt jalutamas näinud..elevant tundub olema luksuslik ja hoitud, alati omanikuga koduloom.

kodus, toas on meil ka loomaaed: sipelgad, mingid kiiresti paljunevad väikesed putukad ja siis tarakanid..
vist prussakad ka-Wc ja muidugi moskiitod ja siis veel igast erinevat liiki sipelgaid suuri ja väikseid.
ära ei tohiks unustada ka rohelisi sisalikke umbes 15cm pikkuseid kes vahel mööda seinu jalutavad, aga nad ehmatavad ja
varjuvad peitu kohe kui nad avastatud. ühed väikesed putukad on sellised kes paljunevad puuviljade peal ja kui võtta kätte
mingi puuvili kus nad on siis varsti on terve käsi neid väikesi elajaid täis, selleks peab kõik värske toit olema
alati külmkapis, isegi leib.


27.sept.2006

töötamisest, disainimisest ja tootmisest:

18 minu disainitud näidiseksemplari on valmis, veel umbes sama palju on teha. kuna ma koguaeg aina juurde kavandan, sest midagi muud
eriti tööl teha pole, siis ei tundu sellel toodangul lõppu tulema.
nad teevad ikka superkvaliteetset tööd. lõikeliselt muidugi peab kõik väga lihtsalt lahendama, sest tundub, et nende
teadmised ulatuvad väga lihtsalõikeliste lahendusteni...sissevõtteid näiteks eriti ei armastata..üldse on parem
kavandada kõik väga lihtsalt ja keerulisuse asja juures võib luua näiteks tikandite või pliseeride, voltidega või
kurrutamisega...mille peale nad lausa spetsid on. loomulikult ka igasugused trükitud kangad, mida ma lausa
pean kasutama.
kõik kangad on fantastiliste printidega ja nii pehmed puuvillased, et võikski katsuma jääda.
kangaste kohapealt ma saan siin suure koolituse..sest turul, tuleb ainult tuvastada vale-siidi ja õiget siidi...
..nad on tohutud meistrid ja isegi teadjal inimesel on raske vahet teha.


niisiis mu praegune tööülesanne on kavandamine. kui näidised on valmis, kutsume bossi neid üle vaatama ja siis ma
kavatsen talle rääkida, et on oluline pildistada asjad inimese seljas ka ära....varasemad tooted on neil väga
napakate snapshootidena manni peal pildistatud, mõned inimese seljas...aga väga koleda vanamuti stilistikaga, udused pildid.
palun..ma ei taha enda kollektsioonist selliseid pilte.
veel pean kavandama kohalikule turule mõned seelikud..pikad, prinditud kangastega ja rohkete tikandite ja litritega..
see mul eriti ei edene, sest see on liiga kitch-etno.

nagu ma nüüdseks olen aru saanud siis olen ma siin ainus moedisainer..teised tegelevad kõik pisemate töödega ja
tekstiilide kavandamise ja disainimisega.. on veel üks poiss kes siin korra nädalas käib ja väidetavalt on ta ka
moedisainer, aga praegu hetkel teeb ta neile ainult kotte..ja rase Sunita kavandab ainult tekstiile.
mul on ka oma abiline siin (teine Sunita), kes siis ka aitab näidiste tootmist kontrollida.
üldiselt ma lausa imestan, et mulle kohe selline suur vastutus anti, kavandada kogu vabriku rõivatoodangut + tikandeid..
kui tahan võin teha ka kangaprindi kavandeid, aga üldsiselt ma tekstiilidisaini ei tee.
töölistega suhtlemine sujub ülihästi..kuigi enamik räägib ing keelt väga halvasti, aga paberi ja pliiatsi abil
saab kõik selgitatud. nad ütlevad, et ma joonistan väga hästi ja tundub, et neil ei ole arusaamisega mingit probleemi.
samas ma hindan ka nende oma käekirja minu asjade suhtes, sest neil on tehnilised oskused nii suured, et nagu
ma olen aru saanud..kavandite teostamisega pole mul probleemi olnud, sest nad leiavad asjadele ise suurepärased lahendused
ja ma olen päris rahul.

mu amet on siiski vist tähtsuselt kõrgemate ametite hulka kuuluv, seega käib meil ka oma tööline-jooksupoiss, kes
toob alati külma vett, chaid ja kutsub koristaja.. see koristamise asi on siin väga suvaline..täna näiteks
tulin tööle ja mu laud oli mingit blöga täis..ma arvan et eile kui ma varem lahkusin keegi lõunastas mu laua taga ja
siis jäigi kleepuvaks. nad söövad ju kätega ja nii et kõik on rasva ja blöga täis.
vee joomisega on siin oma rituaal...alguses ma jõin pudelist nii nagu ikka meil juuakse (suu vastu pudelit) ja siis
ma ei saanud aru, et mulle toodi oma pudel ja tass...asi on selles, et siin keegi ei joo nii et paneb suu vastu pudelit..
nad ei puuduta suuga pudelit, sest neile on see ebameeldiv..nad kallavad lihtsalt vee suhu. mina nii ei oska juua ja kasutan
ainsana klaasi vee joomiseks...enam ma ei joo ka pudelist..sest kuna kõik jagavad vett..pole nii viisakas juua.
õnneks nad on hästi mõistvad ja ei pane pahaks kui ma kogemata midagi valesti teen. aga igapäevaga ma üritan
arvestada nende traditsioone ja mitte teha valesti.

18.sept. 2006


Kaks päeva tagasi jäin äkki palavikku. Kurk valutas, köha ja nohu ja 38,5C, külmavärinates voodis ja mittemidagi teha ei
jõudnud. Samal päeval komberdasin veel tööle, ise ei saanudki aru et nii kõrge palavik oli.
paar päeva puhkust ja tablette ja temperatuur langes jälle normaalsuse tasandile. väike peapööritus kuumusest veel on.

Hommikul sattusin liiklusummikusse, siin vist tähendab see seda, et ükski liiklusvahend; ei kaamelid, ei autod,
ei motod, ei elevandid, ei bussid ei liigu mitu tundi edasi ega tagasi.Niisiis läksin jala koos kitsede ja sigade ja
teiste väiksemate olenditega kes suurte vahelt läbi mahuvad. jäin hiljaks.

Mul on ka juba omad "sõbrad" kes mind tulekul ja minekul tervitavad. Üks sõber, väheste hammastega poiss
istub töökoha lähistel tänaval ja juba alati kaugelt naeratab ja tervitab ja tahab kätt suruda.
Tööjuures on enamus kõik töölised sõbrad, kõik naeratavad ja lehvitavad kui mu ruumist mööduvad.
Ja eriti suured sõbrad on kodutänava lapsed. kui nendest keegi märkab, et ma tulen
jooksevad kõik küla lapsed kokku ja siis teretan neid ükshaaval kõiki 15't last. Täna nad kinkisid mulle lilleõie.
ja igakord nad küsivad uuesti "what's your name".
Templi kõrval on ka mõned lapsed kes ratastega järgi sõidavad, et öelda "hello" ja siis jälle ümber pööravad ja
jälle taas mööda sõidavad, ise itsitavad.
Hindud on kõik suured sõbrad, võtavad suure siira naeratusega kahelkäel vastu. Samalajal peab nendega ikka ettevaatlik ka
olema, sest vahel võib nende suure lahke naeratuse taga olla hoopis kaval rahahimu, kuna ikkagi valge inimene on
kui rikkuse jumalus.
Enam ma hirmu ei tunne kui tänaval kõnnin, algul oli kõhe ja ebakindel, kui kõikide uurivad pilgud tänaval minule suunatud.
Hindud on rahumeelsed, ohtlikud nad ei ole (kui just öösel kuhugi kahtlasesse urkasse ei roni ) ja kui abi küsida
siis keegi ei keeldu või ei vaata eemale ega põgene eest.


19.sept.2006
THINGS TAKE TIME
need kolm sõna on kirjutatud suurte trükitähtedega minu kodu seinale. ja see on tõsi, sest
indias võtavad asjad tõesti väga kaua aega.
interneti kaablit ei ole mulle ikka organiseeritud ja juba kaldun arvama, et seda ei tulegi..kuna
kellegil ei ole aega sellega tegeleda.
täna pidin bossiga dehlisse sõitma, et kangaid valida,see sõit lükkus järgmisesse nädalasse edasi.
bussisõit tööle võib kesta 15nest minutist 60neni, kuna mõni lehm on teepeale magama jäänud või
mõnel muu põhjusel näiteks, et buss läheb katki.
arvestama peab sellega, et hindud, alati rõõmsalt jutustavad ja lubavad, oma suuurel siiral
naeratusel, säravail silmil. Aga juba järgmiseks päevaks on neil kõik meelest läinud ja taas
tuleb ennast meelde tuletada...ja kordub sama..kui neil lubatu meeles, siis hakkab ehk midagi
toimuma.

Cuttingmaster on mu sõber. teepausi ajal toob mulle exstra koguse india chaid,tööliste
lauast. vahel on pakkunud mulle suitsu, aga ma ei ole julgenud kordagi proovida..jumal teab
mis see india pläru võib teha.
ta on umbes 40 aastane, ta on siuke moodsam mees siin, ainuke kes suitsetab ja
sellise moodsa väljakasvanud soenguga.. ja alati oma kääride ja mõõdulindiga ringisahkerdamas.
väga sõbralik.
kahjuks ma ei saa paljudest asjadest aru, mis ta räägib, aga täna vist kutsus või
soovitas minna pühapäeval templisse või midagi. siis ma õpetasin talle kuidas ingliskeelseid
moekunstnike nimesid lugeda ja hääldada ja näitasin pilte ja üritasin selgeks teha
mis on euroopas moodne kanda, oma ülilakoonilises inglise keeles.
siis kõikides meestes, tekitas elevust mu kavandatud lühikesed püksid, kummipaeltega..need näevad
välja nagu india naiste aluspüksid ma arvan, aga meie jaoks on need pigem tänavariietus.

Väike teepoiss, kes meile alati teed toob, ta seisab ka tükk aega minu laua taga ja vaatab
hoolega moeajakirju, kohe väga uuriva pilguga, ma siiski arvan, et ta vaatab rohkem neid
poolpaljaid modelle kui moode modellide seljas. cuttingmasterile meeldisid ka enamasti sellised
moed kus oli paljas kael või jalad.


Boyfriendidest ja Girlfriendidest:
Mul oli pikk vestlus Sunita'ga ( minu töökaaslane,tekstiilidisainer.hindu tüdruk.abielus.ootab last) teemal
kas boyfriend on "mees/abikaasa" või "sõber- nagu mina ja sunita oleme sõbrad".
pidin pikalt selgitama mida see mõiste täpselt tähendab.
India tähenduses on boyfriend tulevane abikaasa- mees kelle perekond on oma tütrele välja valinud.
Perekond valib/otsib tütrele abikaasa, arvesse võttes poisi perekonna ja suguvõsa staatust ja kuuluvust.
Tüdruk kolib peale abiellumist alati mehe ja tema perekonna majja.
Kas teate, et indias ei ole "abikaasadel", paaridel viisakas avalikes kohtades kallistada, suudelda või isegi käest
kinni hoida. Selle kohta seletas Sunita, kuna kõik teavad mida paarid teevad ja see ei ole vajalik
demonstreerida või näidata.
Muidugi oli tal hullult naljakas kui ma rääkisin kuidas meil on ja missugune segadus kõigega.
Aga tema on rahul oma vanemate valikuga ja ta ei tahakski et oleks teistmoodi.
Sunita mees on päris edukas maalikunstnik kohalikus elus, ta näitas mulle täna tema maale..superilusad..nüüd mul
käis juba mõte peast läbi, et äkki ma saaks tema mehe ateljees ka maalipraktikat teha.
Veel ta ei saanud sellest aru miks meil lapsed kolivad oma vanematest eraldi elama. Indias kõik lapsed jäävad vanematega
, väljaarvatud tütred abielludes kolivad mehe vanemate juurde. Ta ei saanud aru, et kuidas saab üksi elada...oma
vanematest lahus.


Jah ja nüüd tähelepanu. Hindudel ei ole rahvuspühasid, ega muid pühasid mida peaks tähistama töövaba päevaga.
Niisiis igasugused jõulupühad või vaheajad tuleb mul unustada. Kõik töötavad, iga päev, väljaarvatud pühapäev..kuid
väga paljud töötavad ka pühapäev 7 päeva nädalas. Mul on isegi vedanud et mu tööpäev kestab 10-17.30ni.
Täna rääkisin väikeste armsate töölistüdrukutega ja nende tööpäev on 9- 19ni ja vahel ka 7 päeva nädalas.

14. sept

nii nii, eile sain oma esimese raha pettuse osaliseks. käisime pink city's õhtul väsinud peaga
shoppamas ja kiire oli ka. ostsin kaks salli 500 Rp eest, kauplesin veel poole odavamaks ka ja veetsin seal poes
mingi tund aega..aga hiljem teises poes sain kuulda, et tegu oli petturitega ja need sallid oleks ma saanud
uuest poest kõigest 100 Rp eest...vanamehed soovitasid politseid kutsuda, käisin ka raha tagasi küsimas ja õiendamas nendega
aga ei mingit tulemust, mis läinud see läinud. politseid ei leidnud ja öösel ei viitsinud hakata jamama ka..
teinekord olen targem.
huvitav et siin on palju pettureid ja samas sealjuures ka väga heasüdamlike inimesi, kes ausalt kohe ütlevad, et
ära seda osta see on vana või hind on liiga kõrge. petturlusega peab tõesti ettevaatlik olema..sest see toimus nii ruttu
ma isegi ei öelnud et ma neid salle kindlalt tahan, juba topiti need kotti ja kirjutati mulle välja tsekk ja
sealjuures veel öeldi, et see hind "ainult sinule" petturluse näide -
kõigepealt viiakse klient võimalikult eraldatud ruumi ja siis algab vestlus ja kauba näitamine
"scarfs, salvars, sari's...we have everything...special price 500Rp, don't tell your friend, very speial price only for
you, i like european people, very kind, very nice...Europa many discos ?, do you want to be my friend?, do
europeans like indian friends ? marriage ?...oo you re so nice, do you want to try this sari...only for you,
special price...but dont tell your friend , pleace, bec its very special only for you. "



Tööl: nagu igalpoolt kuulnud olen ei teata indias wireless ühendusest midagi, mõned räägivad, et
see polegi veel indiasse jõudnud, aga meil on..kuid minu ruumi wifi ulatub kehvasti, lähipäevadel, ehk
juba homme organiseeritakse see asi ka ära..ma ei saanud küll väga hästi aru, et kuidas ta kavatseb
selle wifi siia teisele korrusele vedada, aga mingid ideed arvutipoisil on.see on hea.
ja mu abiline, india tüdruk paastub täna, ta ei tohi juua vett, ei chaid, ega süüa midagi, terve päev..näost kahvatu
ja lõunapausi ajal magas lauapeal...ja nüüd õhtul ei ole ma teda enam näinud.
alguspäevadel ma unustasin ükspäev veepudeli kaasa võtta ja küsida ka ei julgenud ja siis kuivasin..see on väga õudne,
pilt läheb eest ära ja silme eest mustaks, siin joon ikka 2-3 liitrit vett päevas..ma ei ole veel paastumiseks valmis.

hommikud on väga tegusad, aga umbes peale 15 ei viitsi enam midagi teha...kuigi peab tegema, et 19ndaks oleks
kõik valmis, et kangaid valida saaks. minu tööd pidurdab muidugi ka interneti ühenduse hetkeline puudumine..kuna ma tulen
ju ühiskonnast, kus ei saa ilma internetita sõpradega kohtuda, ega ammugi mitte välja minna..interneti olemasolu ON
hädavajalik, kui nõutakse euroopaliku moe kavandamist ja lääne trendide jälgimist.

ahaa ja üks oluline asi veel, mis juhtub indias iga päev, mitu korda päevas..elekter läheb ära..mul tuli pähe sellest
kirjutada, sest see juhtus praegu ka..jälle. aga kui öösel ära läheb on väga paha, sest kui õhumasin või tuuluti
või õhukonditsioneer pikka aega ei tööta võib öösel kuumarabanduse ka saada ja ära surra. Konditsioneer peab ALATI
sees olema.

oii..mu esimene disain tehti just valmis, väga ilus ja väga korralik puhas töö.

12.sept.2006

kui nädal tagasi olin ma kultuurilises shokis, ega julgenud mõeldagi, et pean üksi
"nendel" tänavatel jõlkuma hakkama, siis nüüd 6 päeva hiljem sõidan ma juba teist korda
bussiga tööle.
kusjuures seesama tee, mis mind tookord lennujaamast majutuspaika viis ja
mis tookord lausa kohutav kole varemete ja tolmu ja prügi piirkond tundus..on nüüd juba muutunud
mu silmis ilusaks, mööda seda teed sõidan ma nüüd ka töölt koju.
nii, et on hea teha enda jaoks võrdlusi, mis on mu mõtlemises muutunud, alates sellest
esimeset päevast kui meid lennujaamast riksa peale pandi ja kui me kergeltöeldes sellest maailmast
shokis olime.

liiklemisest:
nagu kõik tundub siin taguripi käivat, käib ka liiklus.
kui eestis pean teed ületades vaatama vasakule, siis siin tuleb kõigepealt vaadata paremale..
ja bussisõit on hullumeelne. buss peatub suvalistes kohtades. kui küsisin toanaabrilt, et kuidas ma bussipeatuse leian,
oli vastuseks, et buss peatub tavaliselt puu all või seal kus inimesed tahavad peale tulla.
muidugi on bussid ülerahvastatud ja palavaks higistatud..ja kõik istuvad ja seisavad puntras üksteise otsas.
pilet maksab 6 Ruupiat (eesti rahas siis vähem kui 2 krooni )..see on ka üks põhjus, miks ma riksa-takso asemel
bussiga tahan hakata sõitma..riksa sõidu eest peaksin maksma nii 40-50 ruupiat.
ja siis vahepeal buss jääb seisma ja piletimüüa läheb välja ja hakkab kõva häälega midagi karjuma..
ma arvan, et karjub hindikeeles kuhu buss sõidab või midagi sellist. noh ja vahepeal inimesed hüppavad
sõidu pealt välja ja hüppavad sisse. see tundub normaalne olema.

mõtlemise muutumisest:
tegelikult, ei saagi selles linnas mõelda nii nagu ma eestis olles mõtlen.
ükspäev panin tähele, et ma ei suuda enam kuulata seda muusikat, mida kodus olles iga päev kuulasin.
või kasvõi see, et ma ei saa kanda selliseid riideid nagu ma kodus olles kandsin.
nagu eelnevalt kirjutasin liikluse kohta, et kui kodus tuli mõelda vasakpidiselt siis nüüd tuleb mõelda parempidiselt.

tööjuures näiteks tunnen ma ennast nagu mõnes inglise/ameerika kolooniate filmis; ala Valge tüdruk ja teenrid.
minu jaoks on see ebamugav ja harjumatu, sest kodus ei teeninda mind keegi ja kõik tuleb üksi ära teha.. aga nüüd
ei ole sobiv üksi isegi lõunale minna. umbes 4-5x päevas käib laber ja toob india teed piimaga ( laber= hingi keeles teener ).
kui vett tahan, ei ole sobiv seda üksi tooma minna vaid vee toob laber. istun laua taga, teen tööd, kõrval ruumist kostab
india muusika ja kui midagi vajan ütlen ja ootan kuni laber toob. alguses ma mõtlesin, et ainult mind teenindatakse
niimoodi viisakusest uue inimese vastu ja et see lõppeb peagi..aga oh ei, nagu krõõt ütles, ei ole mõtetki oodata,
et see teenindamine lõppeb vaid tuleb hoopis sellega harjuda, sest on tööd mida kõrgemat klassi inimesel teha ei sobi.
ja valge inimene nagu ma aru olen saanud on kõrgematest kõrgemal..rikkuse jumalus. sellepärast vist üks paks tädi poes,
mind puudutas ja ise õnnest võpatas..arvatavasti ootab ta nüüüd suuremat rikkust endale tulema.


24. sept

on palju tööd. nädalapärast pean sõitma võibolla delhi'sse koos oma bossiga,
kust ostame uusi kangaid. selleks ajaks pean ära tegema trend'i ülevaated järgmiseks suveks.
tänasest läksid esimesed mudelid töösse. natuke raske on töölistega suhelda, kuna nad räägivad
oma vigast ing keelt ja paljud ei räägi üldse.
aga eks näeb tööprotsessi käigus kuidas läheb, kui valesti peavad ümber tegema.
töölised naeratavad mulle ja lähevad elevile kui ma sisse astun. ühed tüdrukud tõid mulle
täna india maiustust ja ise olid väga õnnelikud. kui ma neile naeratan siis nad lähevad
veel eriti rõõmsaks. absoluutselt kõik vahivad mind, no ei leia inimest kes ei vahiks,
väsitav, aga kuidagi tundub et ma saan neid rõõmustada kui vastu naeratan..siis naeratan
koguaeg ja isegi mossis töölised naeratavad vastu.aga jah see tähelepanu hullult väsitab.
käisin bossi jutul täna, tundub et on tõsine ja konkreetne mees ja teab asjadest..see on hea
sest siin indias tundub kõik väga ebareeglipärane ja napakas.talle mu kavandid meeldisid
ja kõik lähevad töösse.

10. sept. 2006

nädalavahetuse veetsime külas nimega Samode. See on väike maaharjate ja tööliste küla
Jaipurist 40 km. Osalesime nn vabatahtlike katsejänestena selle küla turismi arendamis
programmis.
Ma ikka veel e i suuda kuidagimoodi seda eluolustikku siin väga millegagi võrrelda,
ega isegi väga seletada.
Seal võis näha päris kõrberahva elu. Elatakse väikestes räpastes onnmajades, koos
sigade, lehmade, ahvide, oravate ja teiste loomadega, keda ma varem ainult loomaaias olin näinud.
Väikestes majades elab tavaliselt kogu perekond. perekond india mõistes on
vanavanemad, vanemad ja lapsed. ja iseloomulikud on aatriumiga majad, mis tähendab,et
kuubikukujuline maja on keskel tühi ja keskel on õu ja katusel on rõdu.
ma tegelikult ei arvanudki, et india on nii kõrbestunud maa.. aga on. tolmu ja liiva on siin
kõikjal. eriti paistis see välja väljaspool linna.
meid sõidutati ka kaamelitega ja väikesed india lapsed laulsid meile oma rahvaviise ja
õpetasid tantse.
väikesed külalapsed olid juba väljaõpetatud ja tüütasid, kerjasid, jooksid järgi ja
anusid: " hello...shampoo ?, chokolade ?, one penni ?, what's your name?, boddle? jne jne"
aga kuna meil oli keelatud neile midagi anda , ei saanud nad vaesekesed midagi.
aga sellegipoolest nad lehvitasid ja naeratasid ja tahtsid katsuda ja teretada.

veel paar huvitavat fakti hügieeni ja traditsiooni kohapealt:
Asjad käivad nii, et kui on häda siis kakatakse ja pissitakse keset tänavat. Keegi midagi ei
häbene. Tänavapeal on veevõtukohad, kus ennast ka pestakse.
Korralikemates majades on wc'd ja duSSid, aga erandlikult isegi luksushotelli wc's
ei ole paberit, vaid on paberi asemel kraan. vasaku käega pühid, paremaga sööd.
tõepoolest nii see on, indias ei ole viisakas võtta sööki vasaku käega, ega ammugi mitte
süüa vasaku käega. see on samasugune reegel nagu alati enne majja sisenemist tuleb jalanõud
õue jätta, et mitte tuua koju väljaspoolt tuevat ebaõnne.

05.sept. 2006...........

Maailm, mis pööras ennast ümber.

India-Jaipur


Kõik mida ma arvasin teadvat või uskuvat, oli hoopiskiski midagi muud. Seda kultuurilist
shoki tunnet ei ole võimalik seletada. Kuid püüan seda siiski kuidagimoodi kirjeldada.

Jaipuri lennujaamalt pisikesse taksosse (riksa), kiljudes, tuututamise vilinal ja kahtlaste
liiklussõidukite tuhinal istudes algaski päris India muinasjutt.
Selle pöörase takso tagaistmel hoidsin kõvasti oma seelikusaba ja jakki ümber, tundsin
tõesti tähelepanu ja pilkude keskpunktis olevat ja soov ennast linasse
mähkida ja peita tundub siiamaani mõistlik lahendus.
Tolm, varemed,hais,palavus, prügi, koerad, kaamelid, elevandid, lehmad, väikesed lapsed,
siblivad mehed ja mõned saride mustrilisse värvikirevusse varjatud naised, tuututavad motikad,
napakad bussid, põrisevad lahtised taksod,kas te kujutate ette et võiksite kõik need korraga
ühelt suurlinnatänavalt leida.

Sel hetkel ma küsisin endalt, et kas ma tõesti arvasin, et see keskkond kust ma pärit olen
ja mida ma pidevalt enda ümber igapäev näinud olin, kas ma päriselt arvasin, et see ongi elu.
Ja siis mul oli piinlik, sest ma nägin inimesi teeservas inimesi, kes elasid varemetes,
sopas ja poris, tolmus ja liivas, kes pesid ennast tänaval ühes koerte ja lehmadega,
kes töötasid sealsamas oma käsitsiehitatud majakese serval liiva või tolmu pilve pühkides.
naisi kes koos mõnekuuse lapsega oma mehe motika taga veetlevalt jalgukõigutades istusid ja
justkui ei hoolinudki et neil ei ole kiivrit peas või, et nad kogemata kiiresti sõites maha
võiksid kukkuda.

me sõitsime poisi nimega Amit koju. Marmorist ja savist kahekordne maja kus me paar ööd
peatume, et puhata ja harjuda. Julgen oletada, et see on rikkama pere elamu.
Kuna poiss pani meile keelu peale, et üksi me õue minna jalutama ei või,
siis ei olnudki midagi muud teha kui väljapuhata, magada ja süüa ja kirjutada.

traditsioonidest:
Jah just nüüd õhtul käisime peretütrega koos natukene jalutamas ja ka templis.
pere kelle juures oleme on hindu usku, täpsustasin mõnda primitiivset asja:
täpike mida naised omale otsaette maalivad, on ainult kaitsva ja avatud kolmanda silma tähendusega
seda võivad kanda kõik ja levivad ka erinevad trendid kuidas täpikest maalida.
Abielunaistel on juuste ja lauba piirile joonistatud punane kriips.
Siis hinduismi ainus eripära see, et abielludes, tuleb mehel olla ühe naisega terve elu,
kui lahutada või lahku minna, tähendab see seda, et ei saa enam edasi olla hindu, usu hülgamist.
templisse minnes, võtad ära jalanõud, seisad templi uksees ja helistad ühe korra suurt kella.
Saime püha isalt vett, millega tuli nägu üle pritsida ja suhkruhelmeid, neid võisime ära
süüa alles "koju" meie majja jõudes. Hindud ei söö tänaval, eriti veel kõndides,
see on halva õnne tähendusega. Süüakse kodus ja ainult kodu seintevahel valmistatud sööki.
Kodu köögis on altar ja ma arvan, et kogu valmistatud söök on ka ema poolt õnnistatud.
Siit tuleb ka see, miks hindu perekond ei söö väljas ja ei osta väljast süüa.

07.sept. 2006


Juba paar päeva india muinasjuttu. Naljakad lood juhtuvad siin ja kummaline rahulikkus
valitseb igalpool. Ma isegi ei oska seda rahulikkust kirjeldada, sest ma pole seda veel
kuskil maailmariigis niiimoodi tundnud.Nagu aeg oleks peatunud.
See on selline tunne nagu kõik on hästi ja mingit muret ei ole,
olgugi et tegelikult ju on näiteks ei teadnud ma siiamaani kus ma elama hakkan
või mida ma sööma hakkan või kuidas ma tööle käima hakkan või kellega koos olema jne.
Aga siiamaani on kõik kuidagi iseenesest laabunud, ma ei ole pidanud eriti ise midagi tegema,
ega muretsema.

Paar päeva elasime koos Anuga ühes peres, poisi Amit'i juures. Nüüd täna toimus elukoha vahetus.
Kõigepealt käisin tutvumas oma töökohaga ja sealt organiseeriti mind autoga ühte majja, kus on vist
minu uus elukoht. Siin on üks Ema (kellegi ema, nime ma veel ei tea ), kes tuli vastu ja ütles
et ma hakkan siin elama, aga pean ootama kuni tulevad teised Trainee'd kui nende tööpäev lõppeb.
Niisiis istun siin ühes toas, joon india teed ja kirjutan, vahepeal käib üks väike koer mind
limpsimas (nime ei mäleta).


Olime turistid:
Eile mängisime Anuga turiste ja tegime turistibussiga ühe tuuri linnas, see võttis terve päeva.
Siin on fantastiline ehituskunst,tõeline maharajade kuningriik, vapustavad templid.
Mulle meeldis enam Amber Fort kindlus, see on suur maharajade loss koos templiga mägedejalamil.
Mäe tipus lossikambris vaatasin ühest marmorist mosaiik aknakesest välja ja kuulsin kuidas mägede taga,
ma arvan et kusagil mägede taga keegi laulis oma mantrat, see oli väga ilus ja all orus väikesed mustad mehed
askeldasid elevantidega ja kauplemiselu kees.

Sattusime ka ostmisohvriks, kui sisenesime ühte saripoodi. meid pandi kohe istuma ja kauplemine algas,
sarid kooriti kapist välja, kõik võeti ükshaaval lahti ja siis oligi meie kohustatud valik endale sarit valima hakata.
noh kuna mulle üks väga väga meeldis ja ma tundsin et see on tõesti minu sari (värvid jne ) siis otsustasin osta
endale sari. Minu esimene sari on niisiis oraanzi ja sinisekirju, puuvillane ja shibori tehnikas tehtud.
500 india ruupiat maksis (jagage see 3'ga saate eesti kroonid) kauplesin ka.
Hiljem perekonnas kuulsime, et päris normaalse hinnaga saadud, aga on ka odavamaid oleneb materialist ja siis selgus
veel ka et sari vajab viimistlemist st tuleb aurutada, triikida ja otsad korralikuks õmmelda. Alles peale seda protseduuri
saan sariga käima hakata, muidu naerdakse mind lihtsalt välja.
Siin on traditsioonidel väga tähtis osa ja neist tuleb väga lugu pidada.

Natukene veel traditsioonidest:
nüüd on mul ka oma hennatätuu. eile öösel tehti. ühe tegi Amit'i õde ja teise tegin ma ise omale jalapeale.
Shivs, kes on minu Aieseci poolne abiline ütles, et mul on ilus tätuu ja et hea et see on tume, sest tume
tätoo pidavat tähendama, et abikaasa armastab. vot nii.
üldse tüdrukud räägivad siin palju abiellumisest ja abielust. naiste ja meeste rollid on väga erinevad ja
tundub et kõik aksepteerivad ja austavad väga oma rolle ja ei üritagi millegi vastu võidelda või protestida.
eesti tundub selle kõrval lausa feministlik riik. ma vist pooldan siiski mingil moel ka antifeminismi, sest milleks luua
segadust mehe ja naise rollide vahel, mõttetu rabelemine, olla see kes sa tegelikult ei ole. väga iseloomulik
joon lääneühiskonnale !

mõtlen, et äkki ongi see rahulikkus tingitud sellest, et kõigil inimestel on oma ülesanded. nii nagu naise
kohus on olla kodusja hoida kodu korras, õpetada tütreid tütardeks või, et mehe kohus on teha tööd, teenida leiba ja
õpetada poegi poegadeks
jne.. tundub, et siin on vahekorrad sellised. kindlasti on ka suur osa usul. enamik india peresid on siiski tõsiusklikud.


Tööst:
Kõige esimesena tutvustati mind firma omanikule, kes on mr. Arif Kagzi ja
ma hakkan töötama tema firmas nimega Kagzi Paper Industry. See on tegelikult vanapaberi tööstus, mis ekspordib
Euroopasse, aga neil on ka tekstiili ja rõivadisaini osakond. See on India mõistes päris suur firma ja wow
kui ma nende rõivatoodangut ja tekstiili osa vaatasin siis võttis ikka hämmeldama küll. Kõik kangad, mida
kasutatakse on naturaalsed, tikandid ja trükid tehakse kohapeal (selleks on töölised, väikesed murjamid,
ka lapsi nägin seal tööliste hulgas)..tõepoolest kui mõnusad, ilusad, pehmed ja kvaliteetsed need riided olid. Nagu ma
aru sain siis enamus rõivaid eksporditakse Rootsi, firmaomanik tundus küll õnnelik kui kuulis, et ma olen
peaaegu Skandinaaviast pärit.
ah ja veel..need riided mida nad toodavad ei ole üldsegist mitte sarid või salvarsuit'id nagu alguses arvasin,
vaid täitsa euroopalikud riided, ainult et väga kõrge kvaliteetsed, arvan et neid müüakse väga kallites kaubamajades ja
vingete hindadega. ja siis tekkis mul tunne, et ma ei tahakski kuskil eesti suurtööstuses töötada, teades kuidas seal
asjad käivad ja missugust jama toodetakse.

Mul on isegi oma ruum, mis oli täiesti tühi tuba ühe metalse laua ja sahtlitega, kus oli ka kaks tooli. huvitav.
Nõudsin kohe, et mul on internetti ka vaja ja et ma pean saama oma arvutit kasutada ja mida kõike mul vaja on.
Inimene kes mind aitama hakkab , ta eriti küll ing keelt ei räägi, aga ma usun et ma suudan ennast selgeks teha küll
kui vaja.
Tööstus ise oli väga huvitav. Nagu filmides olen näinud. õues töötasid mustad mehikesed, üleni higised, poolpaljad,
vusserdasid seal midagi söega ja kettidega, tegid rasket tööd..sees tegid samamoodi rasket tööd värvilistes sarides
lapsed ja naised, nemad tikkisid põrandal vaibakeste peal istudes ja siis palju puhtamad mehed, kes olid masinate taga
ja vusserdasid seal midagi teha. Tehases kõik töötasid. Siis tutvusin ka ühe tekstiilidisaineriga (minuvanune tüdruk)
kes tundus kurja näoga ja uuris kas ma olen abielus ja kuidas meil asjad käivad, aga noh ta rääkis
ingliskeelt vähemalt ja ütles et tema abikaasa on kunstnik.noh ja siis ma rääkisin neile ka et kuidas meil asjad
abiellumisega käivad...ehk siis nii nagu juhtub.
ja siis oma abilisega (ka naine) kellelt saan ka kõike vajalikku küsida..kuigi tema
ing keelt eriti ei oska, lihtsamaid asju ainult. ülejäänud töölised olid nagu mingid teenrid,
kes vudisid ja tegid seda mida neile öeldakse..ja siis firma boss, kellel oli väga kiire ja temaga ma eriti ei
jõudnudki vestelda.
siis äkki keset vestlust tulid kaks väikest murjamit ja teatasid et minu auto ootab mind ja ma pidin minema.
kohvrid vusserdati autosse ja mind sõidutati siia majja. õige koha otsimisega läks muidugi enne veel tükk aega.
sest siin ei ole vist eriti mingit loogikat tänavate ja majade paigutamisel.



08.sept.2006

jah. siin on päris raske, eriti harjumisega. tegelikult polegi ma veel päris üksi kuhugi jõudnud.
ikka tullakse järgi ja tuuakse koju. homme pean vist ise kuidagi tööle saama. proovin riksa-takso kaubandust.

täna olin esimest korda pika päeva tööl. lõuna ajal väikesed hindu naised imetlesid mu juukseid ja tahtsid katsuda,
ise nii vaimustusid ja rõõmustasid,et ma olen nagu barbie ja hiljem rääkis juba kogu tehas minu pehmetest juustest.
tegelikult pole see tähelepanu üldse nii meeldiv, selline tunne nagu tahaks pugeda peitu.aga nende siiralt naeratavaid
nägusid on nii armas vaadata, et ma olen hakkanud kohe vastu naeratama kui vahitakse..hea on ju vaadata naeratavaid inimesi.
täna sain ka omale nõutud internetiühenduse tööl, mulle pandi wifi arvutisse.
kavandasin ka natuke, kuigi sellest mida ja mis suunitlusega täpselt ma ei ole veel aru saanud. naturaalsed,
puuvillased tooted. kangaste poolest on mul tõeliselt luksuslik valik võrreldes eestiga.

kohe kui praktikantide ühikasse kolisin sattusin probleemide arutelude keeristesse ja hädaldamiste keerisesse.
ja eile õhtul käisin paari praktigandiga väljas, ühes mõttetus euroopa stiilis vesipiibusuitsetamise cafee's.
siin nad pididki olema sellised posh'id veits kes armastavad peenetes mõttetutes kallites klubides käia.
täna oli ka võimalus ühte sarnasesse minna, lux hotelli kohvikusse, aga ei leidnud midagi selles minekus.

jalad on paiste läinud ja siniseid punne täis, vist moskiitod.