12.sept.2006

kui nädal tagasi olin ma kultuurilises shokis, ega julgenud mõeldagi, et pean üksi
"nendel" tänavatel jõlkuma hakkama, siis nüüd 6 päeva hiljem sõidan ma juba teist korda
bussiga tööle.
kusjuures seesama tee, mis mind tookord lennujaamast majutuspaika viis ja
mis tookord lausa kohutav kole varemete ja tolmu ja prügi piirkond tundus..on nüüd juba muutunud
mu silmis ilusaks, mööda seda teed sõidan ma nüüd ka töölt koju.
nii, et on hea teha enda jaoks võrdlusi, mis on mu mõtlemises muutunud, alates sellest
esimeset päevast kui meid lennujaamast riksa peale pandi ja kui me kergeltöeldes sellest maailmast
shokis olime.

liiklemisest:
nagu kõik tundub siin taguripi käivat, käib ka liiklus.
kui eestis pean teed ületades vaatama vasakule, siis siin tuleb kõigepealt vaadata paremale..
ja bussisõit on hullumeelne. buss peatub suvalistes kohtades. kui küsisin toanaabrilt, et kuidas ma bussipeatuse leian,
oli vastuseks, et buss peatub tavaliselt puu all või seal kus inimesed tahavad peale tulla.
muidugi on bussid ülerahvastatud ja palavaks higistatud..ja kõik istuvad ja seisavad puntras üksteise otsas.
pilet maksab 6 Ruupiat (eesti rahas siis vähem kui 2 krooni )..see on ka üks põhjus, miks ma riksa-takso asemel
bussiga tahan hakata sõitma..riksa sõidu eest peaksin maksma nii 40-50 ruupiat.
ja siis vahepeal buss jääb seisma ja piletimüüa läheb välja ja hakkab kõva häälega midagi karjuma..
ma arvan, et karjub hindikeeles kuhu buss sõidab või midagi sellist. noh ja vahepeal inimesed hüppavad
sõidu pealt välja ja hüppavad sisse. see tundub normaalne olema.

mõtlemise muutumisest:
tegelikult, ei saagi selles linnas mõelda nii nagu ma eestis olles mõtlen.
ükspäev panin tähele, et ma ei suuda enam kuulata seda muusikat, mida kodus olles iga päev kuulasin.
või kasvõi see, et ma ei saa kanda selliseid riideid nagu ma kodus olles kandsin.
nagu eelnevalt kirjutasin liikluse kohta, et kui kodus tuli mõelda vasakpidiselt siis nüüd tuleb mõelda parempidiselt.

tööjuures näiteks tunnen ma ennast nagu mõnes inglise/ameerika kolooniate filmis; ala Valge tüdruk ja teenrid.
minu jaoks on see ebamugav ja harjumatu, sest kodus ei teeninda mind keegi ja kõik tuleb üksi ära teha.. aga nüüd
ei ole sobiv üksi isegi lõunale minna. umbes 4-5x päevas käib laber ja toob india teed piimaga ( laber= hingi keeles teener ).
kui vett tahan, ei ole sobiv seda üksi tooma minna vaid vee toob laber. istun laua taga, teen tööd, kõrval ruumist kostab
india muusika ja kui midagi vajan ütlen ja ootan kuni laber toob. alguses ma mõtlesin, et ainult mind teenindatakse
niimoodi viisakusest uue inimese vastu ja et see lõppeb peagi..aga oh ei, nagu krõõt ütles, ei ole mõtetki oodata,
et see teenindamine lõppeb vaid tuleb hoopis sellega harjuda, sest on tööd mida kõrgemat klassi inimesel teha ei sobi.
ja valge inimene nagu ma aru olen saanud on kõrgematest kõrgemal..rikkuse jumalus. sellepärast vist üks paks tädi poes,
mind puudutas ja ise õnnest võpatas..arvatavasti ootab ta nüüüd suuremat rikkust endale tulema.


24. sept

on palju tööd. nädalapärast pean sõitma võibolla delhi'sse koos oma bossiga,
kust ostame uusi kangaid. selleks ajaks pean ära tegema trend'i ülevaated järgmiseks suveks.
tänasest läksid esimesed mudelid töösse. natuke raske on töölistega suhelda, kuna nad räägivad
oma vigast ing keelt ja paljud ei räägi üldse.
aga eks näeb tööprotsessi käigus kuidas läheb, kui valesti peavad ümber tegema.
töölised naeratavad mulle ja lähevad elevile kui ma sisse astun. ühed tüdrukud tõid mulle
täna india maiustust ja ise olid väga õnnelikud. kui ma neile naeratan siis nad lähevad
veel eriti rõõmsaks. absoluutselt kõik vahivad mind, no ei leia inimest kes ei vahiks,
väsitav, aga kuidagi tundub et ma saan neid rõõmustada kui vastu naeratan..siis naeratan
koguaeg ja isegi mossis töölised naeratavad vastu.aga jah see tähelepanu hullult väsitab.
käisin bossi jutul täna, tundub et on tõsine ja konkreetne mees ja teab asjadest..see on hea
sest siin indias tundub kõik väga ebareeglipärane ja napakas.talle mu kavandid meeldisid
ja kõik lähevad töösse.