05.sept. 2006...........

Maailm, mis pööras ennast ümber.

India-Jaipur


Kõik mida ma arvasin teadvat või uskuvat, oli hoopiskiski midagi muud. Seda kultuurilist
shoki tunnet ei ole võimalik seletada. Kuid püüan seda siiski kuidagimoodi kirjeldada.

Jaipuri lennujaamalt pisikesse taksosse (riksa), kiljudes, tuututamise vilinal ja kahtlaste
liiklussõidukite tuhinal istudes algaski päris India muinasjutt.
Selle pöörase takso tagaistmel hoidsin kõvasti oma seelikusaba ja jakki ümber, tundsin
tõesti tähelepanu ja pilkude keskpunktis olevat ja soov ennast linasse
mähkida ja peita tundub siiamaani mõistlik lahendus.
Tolm, varemed,hais,palavus, prügi, koerad, kaamelid, elevandid, lehmad, väikesed lapsed,
siblivad mehed ja mõned saride mustrilisse värvikirevusse varjatud naised, tuututavad motikad,
napakad bussid, põrisevad lahtised taksod,kas te kujutate ette et võiksite kõik need korraga
ühelt suurlinnatänavalt leida.

Sel hetkel ma küsisin endalt, et kas ma tõesti arvasin, et see keskkond kust ma pärit olen
ja mida ma pidevalt enda ümber igapäev näinud olin, kas ma päriselt arvasin, et see ongi elu.
Ja siis mul oli piinlik, sest ma nägin inimesi teeservas inimesi, kes elasid varemetes,
sopas ja poris, tolmus ja liivas, kes pesid ennast tänaval ühes koerte ja lehmadega,
kes töötasid sealsamas oma käsitsiehitatud majakese serval liiva või tolmu pilve pühkides.
naisi kes koos mõnekuuse lapsega oma mehe motika taga veetlevalt jalgukõigutades istusid ja
justkui ei hoolinudki et neil ei ole kiivrit peas või, et nad kogemata kiiresti sõites maha
võiksid kukkuda.

me sõitsime poisi nimega Amit koju. Marmorist ja savist kahekordne maja kus me paar ööd
peatume, et puhata ja harjuda. Julgen oletada, et see on rikkama pere elamu.
Kuna poiss pani meile keelu peale, et üksi me õue minna jalutama ei või,
siis ei olnudki midagi muud teha kui väljapuhata, magada ja süüa ja kirjutada.

traditsioonidest:
Jah just nüüd õhtul käisime peretütrega koos natukene jalutamas ja ka templis.
pere kelle juures oleme on hindu usku, täpsustasin mõnda primitiivset asja:
täpike mida naised omale otsaette maalivad, on ainult kaitsva ja avatud kolmanda silma tähendusega
seda võivad kanda kõik ja levivad ka erinevad trendid kuidas täpikest maalida.
Abielunaistel on juuste ja lauba piirile joonistatud punane kriips.
Siis hinduismi ainus eripära see, et abielludes, tuleb mehel olla ühe naisega terve elu,
kui lahutada või lahku minna, tähendab see seda, et ei saa enam edasi olla hindu, usu hülgamist.
templisse minnes, võtad ära jalanõud, seisad templi uksees ja helistad ühe korra suurt kella.
Saime püha isalt vett, millega tuli nägu üle pritsida ja suhkruhelmeid, neid võisime ära
süüa alles "koju" meie majja jõudes. Hindud ei söö tänaval, eriti veel kõndides,
see on halva õnne tähendusega. Süüakse kodus ja ainult kodu seintevahel valmistatud sööki.
Kodu köögis on altar ja ma arvan, et kogu valmistatud söök on ka ema poolt õnnistatud.
Siit tuleb ka see, miks hindu perekond ei söö väljas ja ei osta väljast süüa.

07.sept. 2006


Juba paar päeva india muinasjuttu. Naljakad lood juhtuvad siin ja kummaline rahulikkus
valitseb igalpool. Ma isegi ei oska seda rahulikkust kirjeldada, sest ma pole seda veel
kuskil maailmariigis niiimoodi tundnud.Nagu aeg oleks peatunud.
See on selline tunne nagu kõik on hästi ja mingit muret ei ole,
olgugi et tegelikult ju on näiteks ei teadnud ma siiamaani kus ma elama hakkan
või mida ma sööma hakkan või kuidas ma tööle käima hakkan või kellega koos olema jne.
Aga siiamaani on kõik kuidagi iseenesest laabunud, ma ei ole pidanud eriti ise midagi tegema,
ega muretsema.

Paar päeva elasime koos Anuga ühes peres, poisi Amit'i juures. Nüüd täna toimus elukoha vahetus.
Kõigepealt käisin tutvumas oma töökohaga ja sealt organiseeriti mind autoga ühte majja, kus on vist
minu uus elukoht. Siin on üks Ema (kellegi ema, nime ma veel ei tea ), kes tuli vastu ja ütles
et ma hakkan siin elama, aga pean ootama kuni tulevad teised Trainee'd kui nende tööpäev lõppeb.
Niisiis istun siin ühes toas, joon india teed ja kirjutan, vahepeal käib üks väike koer mind
limpsimas (nime ei mäleta).


Olime turistid:
Eile mängisime Anuga turiste ja tegime turistibussiga ühe tuuri linnas, see võttis terve päeva.
Siin on fantastiline ehituskunst,tõeline maharajade kuningriik, vapustavad templid.
Mulle meeldis enam Amber Fort kindlus, see on suur maharajade loss koos templiga mägedejalamil.
Mäe tipus lossikambris vaatasin ühest marmorist mosaiik aknakesest välja ja kuulsin kuidas mägede taga,
ma arvan et kusagil mägede taga keegi laulis oma mantrat, see oli väga ilus ja all orus väikesed mustad mehed
askeldasid elevantidega ja kauplemiselu kees.

Sattusime ka ostmisohvriks, kui sisenesime ühte saripoodi. meid pandi kohe istuma ja kauplemine algas,
sarid kooriti kapist välja, kõik võeti ükshaaval lahti ja siis oligi meie kohustatud valik endale sarit valima hakata.
noh kuna mulle üks väga väga meeldis ja ma tundsin et see on tõesti minu sari (värvid jne ) siis otsustasin osta
endale sari. Minu esimene sari on niisiis oraanzi ja sinisekirju, puuvillane ja shibori tehnikas tehtud.
500 india ruupiat maksis (jagage see 3'ga saate eesti kroonid) kauplesin ka.
Hiljem perekonnas kuulsime, et päris normaalse hinnaga saadud, aga on ka odavamaid oleneb materialist ja siis selgus
veel ka et sari vajab viimistlemist st tuleb aurutada, triikida ja otsad korralikuks õmmelda. Alles peale seda protseduuri
saan sariga käima hakata, muidu naerdakse mind lihtsalt välja.
Siin on traditsioonidel väga tähtis osa ja neist tuleb väga lugu pidada.

Natukene veel traditsioonidest:
nüüd on mul ka oma hennatätuu. eile öösel tehti. ühe tegi Amit'i õde ja teise tegin ma ise omale jalapeale.
Shivs, kes on minu Aieseci poolne abiline ütles, et mul on ilus tätuu ja et hea et see on tume, sest tume
tätoo pidavat tähendama, et abikaasa armastab. vot nii.
üldse tüdrukud räägivad siin palju abiellumisest ja abielust. naiste ja meeste rollid on väga erinevad ja
tundub et kõik aksepteerivad ja austavad väga oma rolle ja ei üritagi millegi vastu võidelda või protestida.
eesti tundub selle kõrval lausa feministlik riik. ma vist pooldan siiski mingil moel ka antifeminismi, sest milleks luua
segadust mehe ja naise rollide vahel, mõttetu rabelemine, olla see kes sa tegelikult ei ole. väga iseloomulik
joon lääneühiskonnale !

mõtlen, et äkki ongi see rahulikkus tingitud sellest, et kõigil inimestel on oma ülesanded. nii nagu naise
kohus on olla kodusja hoida kodu korras, õpetada tütreid tütardeks või, et mehe kohus on teha tööd, teenida leiba ja
õpetada poegi poegadeks
jne.. tundub, et siin on vahekorrad sellised. kindlasti on ka suur osa usul. enamik india peresid on siiski tõsiusklikud.


Tööst:
Kõige esimesena tutvustati mind firma omanikule, kes on mr. Arif Kagzi ja
ma hakkan töötama tema firmas nimega Kagzi Paper Industry. See on tegelikult vanapaberi tööstus, mis ekspordib
Euroopasse, aga neil on ka tekstiili ja rõivadisaini osakond. See on India mõistes päris suur firma ja wow
kui ma nende rõivatoodangut ja tekstiili osa vaatasin siis võttis ikka hämmeldama küll. Kõik kangad, mida
kasutatakse on naturaalsed, tikandid ja trükid tehakse kohapeal (selleks on töölised, väikesed murjamid,
ka lapsi nägin seal tööliste hulgas)..tõepoolest kui mõnusad, ilusad, pehmed ja kvaliteetsed need riided olid. Nagu ma
aru sain siis enamus rõivaid eksporditakse Rootsi, firmaomanik tundus küll õnnelik kui kuulis, et ma olen
peaaegu Skandinaaviast pärit.
ah ja veel..need riided mida nad toodavad ei ole üldsegist mitte sarid või salvarsuit'id nagu alguses arvasin,
vaid täitsa euroopalikud riided, ainult et väga kõrge kvaliteetsed, arvan et neid müüakse väga kallites kaubamajades ja
vingete hindadega. ja siis tekkis mul tunne, et ma ei tahakski kuskil eesti suurtööstuses töötada, teades kuidas seal
asjad käivad ja missugust jama toodetakse.

Mul on isegi oma ruum, mis oli täiesti tühi tuba ühe metalse laua ja sahtlitega, kus oli ka kaks tooli. huvitav.
Nõudsin kohe, et mul on internetti ka vaja ja et ma pean saama oma arvutit kasutada ja mida kõike mul vaja on.
Inimene kes mind aitama hakkab , ta eriti küll ing keelt ei räägi, aga ma usun et ma suudan ennast selgeks teha küll
kui vaja.
Tööstus ise oli väga huvitav. Nagu filmides olen näinud. õues töötasid mustad mehikesed, üleni higised, poolpaljad,
vusserdasid seal midagi söega ja kettidega, tegid rasket tööd..sees tegid samamoodi rasket tööd värvilistes sarides
lapsed ja naised, nemad tikkisid põrandal vaibakeste peal istudes ja siis palju puhtamad mehed, kes olid masinate taga
ja vusserdasid seal midagi teha. Tehases kõik töötasid. Siis tutvusin ka ühe tekstiilidisaineriga (minuvanune tüdruk)
kes tundus kurja näoga ja uuris kas ma olen abielus ja kuidas meil asjad käivad, aga noh ta rääkis
ingliskeelt vähemalt ja ütles et tema abikaasa on kunstnik.noh ja siis ma rääkisin neile ka et kuidas meil asjad
abiellumisega käivad...ehk siis nii nagu juhtub.
ja siis oma abilisega (ka naine) kellelt saan ka kõike vajalikku küsida..kuigi tema
ing keelt eriti ei oska, lihtsamaid asju ainult. ülejäänud töölised olid nagu mingid teenrid,
kes vudisid ja tegid seda mida neile öeldakse..ja siis firma boss, kellel oli väga kiire ja temaga ma eriti ei
jõudnudki vestelda.
siis äkki keset vestlust tulid kaks väikest murjamit ja teatasid et minu auto ootab mind ja ma pidin minema.
kohvrid vusserdati autosse ja mind sõidutati siia majja. õige koha otsimisega läks muidugi enne veel tükk aega.
sest siin ei ole vist eriti mingit loogikat tänavate ja majade paigutamisel.



08.sept.2006

jah. siin on päris raske, eriti harjumisega. tegelikult polegi ma veel päris üksi kuhugi jõudnud.
ikka tullakse järgi ja tuuakse koju. homme pean vist ise kuidagi tööle saama. proovin riksa-takso kaubandust.

täna olin esimest korda pika päeva tööl. lõuna ajal väikesed hindu naised imetlesid mu juukseid ja tahtsid katsuda,
ise nii vaimustusid ja rõõmustasid,et ma olen nagu barbie ja hiljem rääkis juba kogu tehas minu pehmetest juustest.
tegelikult pole see tähelepanu üldse nii meeldiv, selline tunne nagu tahaks pugeda peitu.aga nende siiralt naeratavaid
nägusid on nii armas vaadata, et ma olen hakkanud kohe vastu naeratama kui vahitakse..hea on ju vaadata naeratavaid inimesi.
täna sain ka omale nõutud internetiühenduse tööl, mulle pandi wifi arvutisse.
kavandasin ka natuke, kuigi sellest mida ja mis suunitlusega täpselt ma ei ole veel aru saanud. naturaalsed,
puuvillased tooted. kangaste poolest on mul tõeliselt luksuslik valik võrreldes eestiga.

kohe kui praktikantide ühikasse kolisin sattusin probleemide arutelude keeristesse ja hädaldamiste keerisesse.
ja eile õhtul käisin paari praktigandiga väljas, ühes mõttetus euroopa stiilis vesipiibusuitsetamise cafee's.
siin nad pididki olema sellised posh'id veits kes armastavad peenetes mõttetutes kallites klubides käia.
täna oli ka võimalus ühte sarnasesse minna, lux hotelli kohvikusse, aga ei leidnud midagi selles minekus.

jalad on paiste läinud ja siniseid punne täis, vist moskiitod.