10. sept. 2006

nädalavahetuse veetsime külas nimega Samode. See on väike maaharjate ja tööliste küla
Jaipurist 40 km. Osalesime nn vabatahtlike katsejänestena selle küla turismi arendamis
programmis.
Ma ikka veel e i suuda kuidagimoodi seda eluolustikku siin väga millegagi võrrelda,
ega isegi väga seletada.
Seal võis näha päris kõrberahva elu. Elatakse väikestes räpastes onnmajades, koos
sigade, lehmade, ahvide, oravate ja teiste loomadega, keda ma varem ainult loomaaias olin näinud.
Väikestes majades elab tavaliselt kogu perekond. perekond india mõistes on
vanavanemad, vanemad ja lapsed. ja iseloomulikud on aatriumiga majad, mis tähendab,et
kuubikukujuline maja on keskel tühi ja keskel on õu ja katusel on rõdu.
ma tegelikult ei arvanudki, et india on nii kõrbestunud maa.. aga on. tolmu ja liiva on siin
kõikjal. eriti paistis see välja väljaspool linna.
meid sõidutati ka kaamelitega ja väikesed india lapsed laulsid meile oma rahvaviise ja
õpetasid tantse.
väikesed külalapsed olid juba väljaõpetatud ja tüütasid, kerjasid, jooksid järgi ja
anusid: " hello...shampoo ?, chokolade ?, one penni ?, what's your name?, boddle? jne jne"
aga kuna meil oli keelatud neile midagi anda , ei saanud nad vaesekesed midagi.
aga sellegipoolest nad lehvitasid ja naeratasid ja tahtsid katsuda ja teretada.

veel paar huvitavat fakti hügieeni ja traditsiooni kohapealt:
Asjad käivad nii, et kui on häda siis kakatakse ja pissitakse keset tänavat. Keegi midagi ei
häbene. Tänavapeal on veevõtukohad, kus ennast ka pestakse.
Korralikemates majades on wc'd ja duSSid, aga erandlikult isegi luksushotelli wc's
ei ole paberit, vaid on paberi asemel kraan. vasaku käega pühid, paremaga sööd.
tõepoolest nii see on, indias ei ole viisakas võtta sööki vasaku käega, ega ammugi mitte
süüa vasaku käega. see on samasugune reegel nagu alati enne majja sisenemist tuleb jalanõud
õue jätta, et mitte tuua koju väljaspoolt tuevat ebaõnne.