13-17.oktoober
Dehlis:
Olen 5-6 päeva Dehlis suurel tekstiilide,käsitöö- ja kingituste messil. Dehli pidavat olema hiigelsuur, niiisuuret yhest otsast teise sõidab ehk 4 tunniga ja elanikke 30 miljonit. Tundub mitukorda puhtam kui jaipur ja euroopalikum.Niisiis messil kasutati mind kohe osavalt ära. Minu company lasi mul ennast registreerida ostja nime all, sestnii on mul kõik eelised, tasuta söök restoranis ja kingitused. ja muidugi nad uhkeldavad minuga teisteshopkeeperite ees. üritan aru saada nende siirast lahkusest ja rõõmsast meelest ja hetkedest mil nad vihastavadvõi on pahased, aga see pole kerge. pole kerge neist aru saada, isegi nende maitsest, mis on nii ajuvaba ja napakas.tundub, et kui on mingi probleem siis öeldakse see kõva häälega välja...ja kui on rõõm siis rõõmustatakse jakui on kurbus siis kurvastatakse ja kui paha tuju siis öeldakse, mul on paha tuju. kui on naljakas siis tehakse nalja-selline lapselik siirus - ja see ajab kummalisel kombel segadusse. aga nad on ikka väga armsalt ekspressiivsed ja naljakad.
tunnen ennast jällegi kui mingi kõrgema liigi esindaja, sest messil on teenrid ees ja taga. töökaaslased ka hoolitsevadnagu oma lapse eest. nüüd olen juba natuke arusaama hakanud, et mis on need tööd mida mul teha kõlbab, näiteksigasugused füüsilist pingutust nõudvate tööde jaoks pean võtma teenri, sest need on teenri tööd.kuigi ma arvan et töökaaslased on juba aru saanud, et minu jaoks ei ole eriti vahet sellel ja nad julgevadnüüd ka paluda, et ma neil näiteks aitaksin kardinaid kokku voltida või midagi ülesriputada..kuna ma ise eriti ei tahapealt vahtida kuidas inimesed töötavad.
klassisüsteem on küll väga tugevalt tuntav kuid, eile imestasin tõeliselt kui mu kaastöötaja jagas teenrigaruumi ja magas teenriga ühes voodis. ja kui me restoranis söömas käime siis on meil alati teenrid ka kaasas, kesmeiega messil töötavad.. nad on hästi õnnelikud ja naeratavad koguaeg. ja huvitav, töötajad annavadalati raha kerjustele, kes meile autoteepeal ette jooksevad. muide mina kunagi ei anna, sest kui korra andaon grupp kerjuseid mu ümber ja kõik tahavad raha saada.
Mu töökaaslastele meeldib ennast minu arvutiga koos pildistada lasta. ja üldse nad on väga rõõmsad igasuguse pildistamisepeale . Ma olen oma box'i tõmbenumber, mind vist vaadatakse rohkem kui neid tekstiile.. sest pole just tavaline, et valge/blondtüdruk salvari ülikonnas koos hindudega töötab. Hakkasin äkki mõistma, et mu töökaaslased on päris chillid..kuna nägin kuidas vaene Krõõt oma boxis tööd rabama peab..siis minu elu on siin ju lausa paradiis.. pole kliente, pole tööd, töötan arvutiga ja lasen töökaaslastele muusikat,et nad rõõmsamad oleksid.Eile hotellitoas einestasime kõik neljakesi koos mina, sunita ja manishi ja üks teenripoiss.ehitasime suure laua keset voodit, sõime ja vahtisime telekast mingit hindi actionfilmi.teate, et ma söön siin kätega- ei mingit kahvlit, nuga, ega lusikat..nii nagu kõik söövad. söön kätega jaistun jalad harkis. noh õnneks ma veel ei röhitse, nii nagu kõik naised ja mehed röhitsevad ja öökavad..ma usun, et seda kommet ma üle ei võta.


oimaailm on liiga väike.käisime krõõdaga just buyerite restoranis söömas ja uskuge või mitte, meie oletused et siin ei ole ühtegi eestlastpeale meie osutusid valedeks. krõõt tuvastas äkki kuidagi meiega samas ruumis olema lillekunstniku taivo.P jameie silmad vajusid pärani,muidugi kutsusime ta enda lauda ja jutustasime oma india elust.