Olen Kerala koige lounapoolsemas tipus Araabia meres.

INDIA PÄEVIK OSA II
KERALA JA PARADISE BEACH
Pisut saatuslik rännak, mis muutis palju minuga edaspidi juhtunust. Kerala on India lõunaosa üks maakondi, Araabia mere ääres.Reis sinna kestis 3 väsitavat päeva, lutikatest, prussakatest ja kirpudest kubisevas rongis, koos veidrate, aga samas naljakate inimestega. Alates alailma õgivatest apteekritest vanuritega kuni lõpetades neuroloogiga, kes väidetavalton leiutanud imeravimi kõigide raskete ravimatute haiguste nagu näiteks AIDS raviks. Neuroloog, kes näitas meile pilteoma imeravimi klientidest, alates Toni Blairi vennast, Jaipuri printsist ja teistest India tipprikuritest, lõpetades DemiMoori põlvega, mille ta olevat oma kosmilise ravimi abil terveks ravinud. Kui kellegil on täpsem huvi ja soov sellemehega tutvuda, palun võtke minuga ühendust võin anda tema kontaktid.Seejärel üllatuslik Cherai Beach'i paradiisi rand koos paradiisi hotelliga, kus meil oli oma restoran, oma turvamees, omaruum, oma rand, oma isiklik ettekandja, oma isiklik mootorratas jne... parim ettekandja keda ma kohanud olen oma elus ja ilusaim akna vaade mida ma näinud olen oma elus..aknast vaade palmimerele ja uksest vaade lõputule india ookeanile...Võrreldes Rajastaniga kus on umbes 60% inimestest kooliharidusega on Keralas 100% inimestest haritud jatänavad pulbitsevad koolilastest, kes imeilusates valge-sinistes koolivormides ringi vudivad.Valitsemas on kord ja võrdõiguslikkus. Kõikidesse uskudesse Kristus, Moslem, Hindu.. , suhtutakse austuse ja võrdse väärikusega. Klassivahedest ei räägi keegi jaorjamajandus tundub olevat sajanditetagune probleem. Tõsi, isegi meie hotelli ettekandja ja kokaga oli millestki rääkida janeed inimesed ei olnud üldse mitte rumalad ja harimatud, vaid pigem vastupidi, isegi läänemaailmas oleks raskeleida nii asjaliku mõttemaailmaga inimesi. Inimesed olid tõesti inimesed, isegi teenrid ja ettekandad, mitteorjad nagu ma juba olin hakanud harjuma nägema Jaipuris.Fantastilised toidud, mahlakokteilid ja värsked puuviljad. Banaanid ja kookospähklid otse puupealt. Oma silma all tõi meeskookospalmi otsas kookospähli ja purustas..kõrs topiti sisse ja mahl oligi valmis allakulistamiseks.Värske kala oli kõikjal, küpsetatud kala road...paneeritud banaanid..salatid...mahla-,piima-,jäätisekokteilid.30 C India ookean, 40 C päikesepaiste...kuid talutav, värske meretuul jahutamas õhku.Väikesed palmiokstest punutud rannaäärsed külakesed ja rohtu söövad lehmad ja kitsed ( näiteks jaipuris söövad nad prügi ).Kogu süsteem toimis palju palju rahulikumalt ja mõistlikumalt kui olin seda näinud Jaipuris.Kuid see pole veel kõik, väga üllataval kombel oli kogu selle india mõistes paradiisi taga valitsevaks jõukskommunistlik partei, mis on juhtiv kogu selles maakonnas. Kommunistlik partei mida juhitakse küla/linnaelanike kogukondadeenda poolt. Meie kokk, meie ettekandja, hotellimanager, turvamees jt...olid kõik otsustavaks jõuks kommunistlikulkülakoosolekul ja osalesid sealse ühiskonna heaolu nimel tehtavates otsustes. See pani mind väga imestuma ja tekitastohutut huvi selle ühiskonna vastu. Niisiis naastes tagasi Jaipuri, leidsin ees tõelise põrgulikult tolmava kõrbekuningriigi, kus inimeselt on võetud võimalusotsustada ja valida oma elu. Kus inimene on orjatööjõud, ohverdades oma elu kasvavate ja kiirelt rikastuvate ettevõtete nimel.( olen vist juba oma blogis maininud ühte osakonda oma tööjuures kus suurtes kemikaalidest värvipottide SEES töötavadpäris elus inimesed, üleni värvised..ilmselt nende elu ei ole just väga pikk..)Ja selliseid inimesi, abituid, appikarjuvaid kerjuseid, kellel pole tegelikult mitte mingit valikut onsiin miljoneid...võtke kasvõi see vaese töölistüdruku Sunita lugu, kus tema ja minu sõprus puhtalt klassivahe pärastosutus võimatuks.
28.detsember 2006Õuduste majast.Me majast on vahepeal läbi käinud igasuguseid inimesi, mõned neist on lahkunud, peale kultuurishoki laadset seisundit,kus kogu India elu tundub kui õudusunenägu. Kaks on jäänud, ikka veel MINA 5ndat kuud ja Soome tüdruk Milla 3ndat nadalat, kesBombay'st põgenes ja Jaipurist paremat otsima tuli, aga tundub et mitte just vaga rahulolevate tulemustega.Üks Hollandi tüdruk Marcella lahkus peale 1 nadalat tootamist.
Eile öösel ärkasime kohutava lärmi peale....Meie LANDLORD tormas karjudes meie pimedasse tuppa...karjudes paaniliselt umbes nii" KES PANI MEIE UKSE VÄLJAST LUKKU, MIKS TE PANITE MEIE UKSE VÄLJASPOOLT LUKKU, KES PANI..."ärkasime kisa peale ja olime ülimalt üllatunud..ja ei saanud ausaltöeldes mitte midagi aru..Milla käis asja selgitamas jasõimas vastu, et mida ta tahab, me magasime..ja me ei ole milleski süüdi...ja me ei tea kes seda tegi ja miks ta äratabmeid niimoodi öösel ülesse kui peame hommikul töötama.Arvasime, et keegi nende oma lastest pani nad luku taha...ei ega ei imestaks.
Siis ka ütles landlord meile, et nad panevad lukku selle toa kus on meie DUšširuum, kuna nende INDIA külalised, nende tütretulevase abikaasa perekonnaliikmed hakkavad seal viibima... JA jällegi oli meil suu kinni, vahtisime üksteisele suurtesilmadega otsa ja ei saanudki aru, et miks võetakse meilt Dušširuum ära ja kuidas me ennast pesema hakkame tema arust..ta selgitas, et me saame ennast pesta ämbreid kasutades wc's...kas suudate seda uskuda???ja kõige lõpuks ta ütles, et me peaksime välja kolima 26 jaanuariks...kuigi minu ametlik tagasisõidu pilet on 23 veebruariks..Muidugi ma ei nõustunud sellega ja lõpuks nõudsime ikka oma dušširuumiga toa välja..peale väsitavat diskusiooni, et mikssee meile küll vajalik on. Pesku nad ennast ise ämbritega ja külma veega... muide neil on väga luksuslik elamine endal.
Seejärel tuli landlordi poeg ja rääkis hoopis hoopis erinevat juttu, et külalised tulevad alles mõne nädala pärast ja etme ei pea kuhugi välja kolima ja et me võime loomulikult võtta selle dušširuumiga toa...ja et me võime loomulikultoma külalisi siia kutsuda ja neile öömaja pakkuda....Niisiis nad on HULLUD siin majas kõik.ja nii on siin kõigiga, igaüks räägib mingit oma erinevat juttu ja kedagi uskuda ei saa.
üldiselt ma kardan, et see landlord lihtsalt ükspäev paneb selle dušširuumiga toa lukku nagu ta kõigi teiste tühjadetubadega teinud on ja siis on meil juba raskem sinna kolida. ütlesin Millale, et peame kiiremas korras sinna tuppa oma asjad ümber kolima, sest nagu ma juba 5 kuu jooksul siin õppinud olen, ei tasu eriti kellegi juttu tõsiselt võtta, sest lõpuks läheb ikka nii nagu keegi kuskil arvab.ja meie arvamusegaei arvesta mitte keegi.
Kasvõi nii, et neil on majas neli dušširuumiga tühja tuba, lukustatud ja nad sunnivad meid ikka ühes toas kahekesi elama.Ime, et nad veel kööki ei taha meilt ära võtta.
Milla jäi pingest ja probleemidest haigeks, mina sain just kõhuhädast terveks...nüüd võitleme oma õiguste eest ja hoolitsemeüksteise eest...JUMAl tänatud, et ma ei pea olema siin majas üksi, mida ma küll teeksin.
Siin kõrbes on ööd väga külmaks läinud..mingi 10-15 kraadi ringis. Päeval on 25-27 kraadi ringis ja kohe kui päikeloojub läheb väga külmaks. Vihma ei ole ikka veel näinud 4 kuu jooksul võibolla 3 korda. Ja mul on väga hea meel, etRoy mulle Nepaali mägedest topeltvillase kampsuni tõi. Olin oma rätikute,sallide ja paari õhukese kampsuniga jubaõhtuti ära külmumas. Jah siin olles tundub kuidagi naljakas, et 25C oleks juba nagu külm või talveilm, aga nii see on.

Head uut aastat!
9.jaanuar.
"Indian Spirit", india vaimust.
Kuidagi viimastel nädalatel olen ennast väga nõrgana tundud ja vaevu iga päev, läbi hammaste krigina sundinud ennasttööle minema, sest uskusin, et töö ravib kõik.Kuni paar päeva tagasi algas jälle see sama jama kõhuga ja mitu päeva järjest olin tundnud kohutavat külma koguaeg.
Kuna kõhuga oli probleem siis arvan, et sain jälle mõne nakkuse, ehk sellepärast, et jõin tööliste teed tööjuureskuna ma endiselt toetan neid, aga ma nägin tegelikult, et teeklaas oli veidi must...ja tulemus oli käes.Kõhuhädaga kodus, helistasin oma bossile, kes mind kergeltöeldes oma käitumisega väga üllatas. Nimelt ta ei uskunudminu probleemi ja ma ei kujuta ette mida ta arvas, et ma pidutsen ja joon siin ilmselt,ta ütles,et alati peale nädalavahetust on mul mingi häda ja haigus, ja konkreetselt katkestas kõne ilma mitte midagi ütlemata. Ma ei tea mida ta pidas silmas nädalavahetuse all,sest tegelikult sellist asja siin ei eksisteeri, töötan ju 6 päeva nädalas, kus mu ainus puhkepäev on pühapäev.Olin shokis ja palavik tõusis ja häda läks suuremaks.
Töökaaslaste seas uudis minu haigusest ja juhtunust levis.
Saatsin oma töökaaslasele oma Kerala vennale Thomasele teate, et mis teil seal firmas toimub ja kas see on normaalnesuhtumine bossi poolt. Kuna tegelikult olin koguaeg taibanud neid lugusid mida nad hindi keeles räägivad, etmeie bossid Mohamedid on uskumatult julmad ja hoolimatud oma töötajate vastu.
Töökaaslased helistasid mulle mitu korda päevas ja muretsesid, kas kõik on ikka korras ja tahtsid teada, mis juhtus.Hoiatasidki ja rääkisid Mohamedidest bosside kohutavast hoolimatusest isegi oma parimate töötajate vastu,nagu olingi koguaeg aru saanud. Isegi Cyooti, uus killer disainertüdruk helistas ja ütles nii, et kui mul peaks halvemaks minema, et makohe võtaks temaga ühenust, ja kui mul on mingit abi vaja siis ta perekond võib mind aidata ja kui mul on vajaarsti siis ta saab aidata.Thomas soovitas mulle, et tuleb terveks saada ja siis tagasi tulla ja bossiga viisakalt ära lõpetada ja küsida kaasakõik mis mulle kuulub: palk ja tõend töötamise kohta. " Isegi läbi suure viha ja pahameele,tuleb Nende inimestega (bossidega) lõpetada sõbralikul kombel."
Kuna tal endal on ka needsamad probleemid,näiteks 6 aasta jooksul mil ta on seal töötanud, pole ta kordagi saanud puhkustja palgakõrgendust.ta on nende põhi poiss, kes midagi teab ja teeb üldse seal firmas ja kes selle firma üldse kunagikäima pani ja kes igapäev ületunde teeb ja nagu masin töötab,teda sõimatakse seal ja väidetakse, et ta ei tee piisavalt tööd. Ta ütles, et ta lahkub paari nädala pärast jasiis arvatavasti nad kukuvad kokku... aga me peame lahkuma sõbralikult.Ja ma usun, et nii mõnigi peale teda lahkub veel, kuna olen näinud ka arpnat töökuulutusi lugemas.Seebiooper hakkab jõudma oma lõpu poole.
Hakkasin vaikselt aru saama India vaimust:Suurt küsimust tekitas minus sõna vihkamine, sest tundus nagu siin ei eksisteeri seda mõistet sellisena nagu olin harjunud lääne maailmas tundma.vihkamise asemel usutakse ja pakutakse pigem midagi sõpruse sarnast ja abi.Sest iga vihkamine mida sa ise endaga kaasas kannad mõjub rohkem kui midagi muud sinu enda vastu ja hävitab ennasteelkõige. See on jagamine ja millegist loobumise oskus.See ongi see lahkus ja ülisõbralikkus, mis mulle alguses kahtlane tundus. Ja tegelikult on see ka minumeelestsee saladus, mille pärast öeldakse, et hindud on väga kavalad ja ei või kunagi aru saada millal olla petta saanud.
kavalus, on see oht, mida läänemaailm ei tunne ja mis meie maailmale väga võõraks jääb.
või öelge, kui ma eksin india vaimus, siis olen siin ikkagi veel liiga vähe aega olnud ja olen kavalalt petta saanud.